Täna, vihmasel jaanipäeval, otsustasime Rene ja Mitchiga jalutama minna. Ilm oli ülikehv, pidevalt sadas vihma, kuid see meid ei hirmutanud. Läksime rõõmsalt Haanjasse suusaradadele jalutama. Rajad olid väga porised ja vajuvad, kuid Mitchile meeldis. Üldse oli naljakas jalutada suvel metsaradadel, kus talvel saab suusatada ja kõik tundub teistmoodi. Kõik oli okei, hetkeni, mil kuulsime raja kõrvalt metsa äärest Mitchi heledahäälelisi haugatusi. Sellele järgnes vaikus ja hirm. Meie Mitch oli kadunud... Esimeste kutsete peale koera kohale ei tulnud ja ümbruskonnas oli hiirvaikus, ainult vihmakrõbin. Minu esimene mõte oli, et koer on metsas olevasse lõksu kukkunud ja ei saa sealt välja või jooksis mingile loomale järgi. Rene mõtles karust, kes võis koerale midagi halba teha. Otsustasime, et mina jään samasse kohta seisma, kust koer jooksu pani ning Rene läheb metsas kiljatuste kohast jalutades asja uurima. Nii tegimegi, kuid Rene ei näinud metsas midagi ning isegi temal tekkis näkku murelik ilme. Niisiis hõikasime, kutsusime ja ootasime... Ühel hetkel, tuli Mitch väga vinge jooksuga - milline kergenuds, meie kallis Mitch oli tagasi. Ajaliselt ei olnud ta üldse kaua kadunud, kuid ehmatav oli ikkagi, kuna tavaliselt on ta metsas jalutades üsna memmekas ja tuleb kutsudes ilusti tagasi. Ilmselt ta kohtus täna siiski elus esimest korda mingi metsloomaga ja võis alguses ära ehmuda ja haukuda ning siis järgi kimada. Ei tea, tore oleks kui koer oskaks rääkida ja ütleks, keda ta nägi. Õnneks lõppes meie jalutuskäik hästi ja nüüd naudime tubast jaaniõhtut :)
