Thursday, December 17, 2015

Iseloomud

Minu esimene koer Barry
Lõpetasin 7 klassi, kui me kolisime korterist majja. Väiksest peale minu suurim soov oli saada koer, kuid kahjuks vanemad korterisse koera võtta ei lubanud ning rääkisid, et kolime majja ja võtame koera. Lõpuks see juhtus. Lõuna-Eestis Antslas toimub igal aastal augustikuus Hauka laat, kus me kohustuslikus korras alati käime, kuna minu vanaema elab Antslas. Umbes 12 aastat tagasi Hauka laadale minnes, mil juba pool suve olime koerata majas elanud, oli mul kindel eesmärk, laadalt tagasi ilma koerata ma ei tule. Nii see oligi, esimese asjana laadal suundusin koera otsima ja minu suureks rõõmuks olid müügis kaks kutsikat (väidetavalt saksa dogi ja tõenäoliselt setteri järglased). Mõeldud, tehtud. Laadalt koju sõitsime oma sõbraga.
Minu jaoks oli Barry kõik - parim truu sõber, mõttekaaslane, pereliige ja niiöelda suur vend, kes oli pubekana kodus ainus normaalne liige. Tänu Barryle tutvusin ammu ka Taimi Leivaga, kelle juures käisime koertekoolis, et omandada kodukoera jaoks elementaarsed oskused. Iseloomult oli koer julge, ilus, tohutult sõbralik, armas... Võõraid inimesi hirmutas ta pigem oma suure/kõrge olekuga. Taimi käest saadud oskustest oli isegi kasu, kuna koer elementaarseid käsklusi kuulas, kui ta just ei olnud võtnud endale mõttesse, et tuleb aiast lupsu tõmmata ja pruute otsima minna. Talvel armastas ta järvel tohutult kiiresti mootorsaaniga võidu joosta, kuid teiste liikuvate objektidega (rullitajad, suusatajad, jooksjad) tal suhted head ei olnud. Kahjuks jäime temast haiguse tõttu noorelt ilma ja praeguseks veedeab ta kindlasti ilusti aega vikerkaaremaal.



Minu esimene sportkoer Mitch
Algselt ei olnud üldse plaan hakata tegelema koerasportiga, kuid vaadake, kuhu ma nüüd sattunud olen :)
2010 aasta alguses, elades Tallinnas, otsustasin, et võtan koera. Koer pidi olema üldiselt suur, energiline ja võimeline jooksma pikki maid. Seda kõike Mitch ka on.
Mitch on oma pesakonna kõige aktiivsem, meeleolukam, energilisem, iseteadlikum ja temperamentsem koer. Väga uudishimulik, seltsiv ja sõbralik.





Väiksest peale on ta väga memmekas, tahab alati lähedust ja käib igal pool järel. Samuti on ta üüratult suur veelemb. Juba kaugelt tunnetab ta veekogu lähedust ning muutub hullumeelseks, et saada ainult vette. Ujumine on ta lemmiktegevus ja loomulikult kaasneb sellega ka mudamulkude armastus.






Juhuse tahtel oleme sattunud sportkoerte seltskonda ning seetõttu on Mitch ka haritud koer. Ta on iseteadlik ja teeb täpselt niipalju kui arvab, et talle parasjagu vajalik on. Kui ta teha ei taha, siis ta ei tee. Kuid vaatamata sellele, olen ma temaga juba väiksest peale nii palju jonninud, et teatud olukorras ta siiski käib minu joont mööda ja vahepeal oleme ka meie edukad.





Üle kõige armastab Mitch häälekalt mürada ja seda just omasugustega. Siis käib võistlus, kes on tugevam ja jääb peale. Üldiselt Mitch võidab, kuna ta on ju lihastes ja heas vormis poiss.



Vanusega on Mitch muutunud ka mõistlikumaks. On õppinud ootama ja oma energiat kontrollima ning suunama õigetesse kohtadesse. Kui tarvis, tuleb olla kiire ning kui on tulemas pikem distants, tuleb jõuvarusid hoida.



Kodus on Mitch maailma parim koer. Rahulik, tasakaalukas, ilus ja üüratult armas. Miinuseks on külaliste vastuvõtmine, kuna Mitch on veendunud, et kõik külalised tulevad justnimelt temale külla ja tahab neid kindlasti kõvahäälselt ja hüpetega tervitada.





Mitch on ka tubli reisisell. Pole probleeme. Temaga saab alati kuhugi minna. Kui on vaja matkata, vaja hotellis ööbida või üldse sõita riigist riiki - kõik saab käidud. Tema jaoks on põhiline, et saaks ainult kaasa.



Tänaseks on Mitchist saanud ka valvekoer. Aitab hoida last. Kuuleb enne mind lapse ärkamist ning tõttab uhkelt mulle teatama. Lastesõbralik ja kokkuhoidev. Minu hea abiline - lapsehoidja.



Koos on meil olnud nii häid kui halbu hetki, oleme vastastikku teineteist lohutanud. Tean, et saan oma muresid temaga jagada ja ta alati kuulab mind. Vaatab oma kurbade silmadega mulle otsa ja saab kõigest aru. Olen tänu temale õppinud palju uusi asju, leidnud uusi sõpru, muutunud kannatlikumaks ning õppinud ootamist. Koos on meil alati väga tore. Minu kallis ja armas sõber!





Monday, December 7, 2015

Agility talvekarikas

Kätte on jõudnud jälle talvekarika aeg.
I etapp 06.12.2015 A-Koera hallis, kohtunik meie Sveta.
Mitch oli hajevil, mistõttu koer oli ka aeglasem ning tuli mõnes kohas tegeleda takistuste päästmisega. Vaatamata sellele jooksime kaks puhast rada. Makside I koht.


Monday, September 28, 2015

Agility Maardus

Eile, 27. septembril, jooksime Maardus Tako hallis võistlusradadel, kus seekord oli kohtunik Inga Järv. Endiselt mulle Inga rajad meeldivad. Tegu on parajalt jooksvate ja juhtimist nõudvate radadega ja mis peamine, on näha, et inimene on ka ise agilityt jooksnud ja just nimelt suurt kasvu koeraga. Tegu pole pisikeste taskukoerte agilityga. Ka Mitch ei vedanud mind sellel korral alt, mis näitab, et ka talle on Inga rajad meelepärased. Üle pika aja hallis joosta, tähendas muidugi aeglast koera, kuid vaatamata sellele oli puhaste radade päev. Tulemuseks siis hüpperaja 9 koht ja agilityradadel 4 ning 3 koht (kokku oli 25 maksi koera). Olin Mitchiga rohkem kui rahul!

Monday, September 14, 2015

Agility suvekarika lõpp

Eile hommikul osalesime Tubli agility suvekarika viimasel etapil. Laupäeval Võrus aega veetes, oli meie kohale tuleks suure küsimärgi all, kuid siiski asjaolud langesid nii, et jõudsime Tallinnasse. Tulime oma esimese koha karikat päästma, mis oli seda vägagi väärt. Kuna karikad olid nii nii ägedad, siis juhul kui mind poleks kohale läinud, oleksin ma enda peale ikka päris pikalt kuri olnud. Mitch oli ka tubli ja jooksis kaks rada puhtalt ning teenisime oma imeilusa karika uhkelt välja. Suured tänud Svetale karika mõtte eest ja Karinale teostuse eest, karikas on lihtsalt super.

V etapi autasustamine:

Karikasarja üldarvestuse I koht :)







SK suvekarikate lõpp

Laupäeval tegime nalja Võrus toimuval SK karikal. Sellel korral siis eksperiment, kas eelneval õhtul krossijooks metsas aitab või mitte. Ilmselgelt mitte. SK pole Mitchi jaoks, või no pigem pole võistlemine tema meelistegevus. Trennid talle meeldivad ja elemente ta oskab, kuid võistlustel normaalne olla ta ei suuda. Võibolla on tal aastas üks helge päev, mil võib juhtuda, et ta teeb tööd võistlusolukorras normaalselt (ehk siis tulemusele), aga millal see päev on, ma tõesti ei tea... Kahjuks ei oska ta rääkida ning ka muul moel mulle märku ei anna, et vat nüüd lähme võistlema, ma teen kõike hästi. Sama nalja tegime me ka eile, Tubli suvekarika viimasel etapil. Seega järeldus sellest, et tuleb teha SK-d koera rõõmuks ja ainult trennis :)

Thursday, September 10, 2015

Tagadi koerte seikluspark

Pühapäeval käisime welshidega Tagadi koerte seikuluspargis. Koerad said mängida ja vahete vahel ka seikluspargi takistustel aega veeta. Oli tore pärastlõuna. Enamus koeri olid noored welshid, Mitch oli üks eakamaid, kuid see ei tähenda, et rahulik. Võib öelda, et endiselt pöörane ja mängis noortega väga vapralt, kuigi väsis ka tohutult ära.






Wednesday, September 9, 2015

Agility Viljandis

5. septembril käisime Viljandis võistlemas. Jõudsime tiimiga kohale vahetult enne A3-e starte, mil õues kallas paduvihma. Olime väga mures, kuna taevas ei paistnud selginevat ja tundus võimatu jääda võistluspaika pisikese lapse ja paduvihmaga. Kuna kohale oli juba tuldud, siis otsustasime ikka natuke oodata. Niisiis, mina, läksin rada õppima ja Rene jäi titaga autosse mängima. Õnneks siiski ilm andis järele ja vihm lakkas, kuid maapind oli ikkagi ligane ja lögane, mis pole agility jaoks just ideaalne. Rajal oli libe ja teekond oli mõnusalt sisse tallatud.
Kohtunikuks oli sellel korral Blaž Oven.
Meie jooksudest niipalju, et esimesel agilityrajal oli Mitch täiesti endast väljas. Nagu vihmaga ikka, kaob tal mõistus. Juba teisel tõkkel saime DSQ. Teine agilityrada oli puhas, millega teenisime II koha ning hüpperada samuti puhas, kuid ajaveaga. Lühikesest tunnelist väljus koer valele poole ja sealt edasine parandamine tekitaski ajavea.
Agilityrajad mulle ei meeldinud. Hüpekas oli tore. Kõik takistused olid rajal kuidagi üksteise seljas ja vahemaad pisikesed, mistõttu selle kohtuniku käekiri pole just minu maitse.
Üldiselt oli Viljandis endiselt tore, seal on alati mõnus võistelda.