Näitused

Kaks aastat osalesime aktiivselt erinevatel näitustel. Juba nelja kuuselt läksime oma esimesele näitusele ning sealt algaski meie lühike näituse karjäär. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma mõistma, et näitustel käimine on kallis lõbu ning pühendusin rohkem koeraspordile. Tundub, et oli mõistlik tegu ning ka Mitch on sõnakuulelikkuse ja agility trennidega rahul :)

Võru

Kuna minu tõeline kodu on Võrus, siis juba kutsikaeast peale on Mitch harjunud tihedate Võrus käikudega. Kolmetunnised autosõidud teda enam ei kohuta ning Võrus olek on tema jaoks tõeline paradiis. Teine kodu- suure aia, tiigi, oja ja järvega, mida üks linnukoer veel võiks tahta :) Kõrkjates nuuskimised, vees snorgeldamised, pikad ujumised, partide tagaajamised, paadiga sõidud, kiired jooksmised jne on Võrus olemise eelised.

Uues kodus

Oma uue koduga harjus Mitch kiiresti. Esimesel ööl tõime ta oma pesaga oma voodi kõrvale, et kutsikas ei nutaks ning juba järgnevatel päevadel magas ta ilusti oma pesas teises toas. Hankisime ka kohe suure puuri, milles Mitch hakkas üksinda olles aega veetma. Kuid see ei läinud nii libedalt nagu lootsime. Mitch ei tahtnud üldse üksi kodus olla ning esimestel kuudel korraldas ta laulukoori, nii et terve trepikoda kajas :) Ei teagi milles probleem oli, kuna esimestest hetkedest alates harjutasime üksinda olekut. Küll ma püüdsin konge pasteediga täita ja närimismänguasju talle jätta, kuid need meeldisid talle siis kui keegi kodus oli. Ühel hetkel läks probleem üle ning nüüd kaks aastat hiljem on suur puur Mitchi kindlus. 

Uus pereliige

Umbes kaks aastat tagasi leidsin, et käes on aeg oma unistused teoks teha. Alguses minu pere kui ka sõbrad arvasid, et ma teen lihtsalt toredat nalja, kuid ei, asi oli tõsine. Minu uus kutsikas pidi olema energiline ja aktiivne linnukoer. Valikus olid erinevad spanjelid, gordoni setter ja siledakarvaline retriiver. Juhuse tahtel sattusin ühel heal päeval welsh springerspanjeli kuulutust vaatama. Otsustasime, et nende kutsikatega teeme me tutvust ja juba paar päeva hiljem läksime kasvataja Tiiale külla. Vaadates värava tagant kutsikate ema Deslyt ja tädi Bellat haukumas, teatas Rene, et seda tõugu koera me võtame (meeldiv hääl, paras kõrgus, armas välimus, ilus karvkate, kurvad silmad jne). Kindluse mõttes otsustasime paar päeva mõtlemisaega võtta ning juba järgmisel päeval (18. aprill 2010) tõime oma kalli Mitchi koju.

Minust

Loomad on minu kõrval olnud kogu mu teadliku elu. Juba väga väiksena kingiti mulle sünnipäevaks siiamiverd kiisu. Tegu oli väga aktiivse ja pöörase kassiga, kes enamus oma päevast veetis kardinapuude otsas turnides ja äkiliselt ringi joostes. Ilmselt tänu tema hullumeelsele käitumisele mul suuremaks kasvades kassiarmastus kadus. Suurimaks sooviks oli saada endale koer. Korteris elades, aga ei olnud see vanemate arvates väärt mõte ning nad lubasid mul valida mingi teistsuguse looma. Seega Mina, väikse lapsena, valisin kilpkonna. Imelik mõelda, et aeglane, vaikne ja kõva loom mind nii palju võlus. Kilpkonn, Kilbu, veetis meiega aastaid, kuni ühel külmal kevadel tuli lumi maha ja stepikilpkonn ei pidanud sellises keskkonnas vastu ning suri.

Minu järgmiseks lemmikuks sai merisiga Roosi. Ilus valge, punaste silmadega notsu. Tema oli juba minu jaoks natuke "koera moodi". Roosiga sai ju juba õues rihmaga jalutada ja see tegi mind eriti rõõmsaks :)

Ühel hetkel, kui meie pere kolis majja elama, sai minu suur unistus teoks. Meie uueks pereliikmeks sai koer Barry. Tegu oli musta segaverelise linnukoeraga, kes oli mulle suureks sõbraks ja kaaslaseks. Rasketel hetkedel kurtsin ikka just talle oma muresid. Käisime koertekoolis, jooksime metsas, kelgutasime ja suustasime, kuid väikses linnas nagu Võru jääb mingil hetkel koera teadmisetepagas ikka toppama.

Päris oma esimese koera, Welsh Springerspanjel Mitchi, sain 2 aastat tagasi ja sellest ajast olen üritanud aktiivselt tegeleda sõnakuulelikkuse ja agilityga.