Eelmisel pühapäeval veetsime toredalt Viljandis agilityradadel, mis pole meie võistluskarjääri jooksul olnud mitte kunagi nii edukas. Varasemalt oleme küll saanud üksikutelt radadelt tulemusi, kuid mitte kunagi varem pole meil õnnestunud ühel ja samal päeval joosta kolmel rajal auhinnalisele kohale ning soojendada ennast tublilt ka tunneliradadel. Mitchi vaadates tekkis korraks kohe tunne, et kas tegu on ikka minu lillenuusutajast hajameelse koeraga või on keegi ta lihtsalt välja vahetanud kontaktse koera vastu?
Ilus hommik algas tunnelitega, kus jooksime kaks huvitavat Marje koostatud rada. Tegelikult mu tubli koerapoiss esimesele tunnelirajale minnes oli ülekeenud hüsteerik ning otsustasin teha nn lendstardi, mis meil ei õnnestunud... Lendstart kujunes välja selliselt, et koer jooksis esimesest tunnelist mööda ja tegi ümber tunneli tiiru ning seejärel alustasime rada. Nii nagu ikka, kui algus kehv, ei tule ka edasisel rajal edukat käiku ning saime tunneli ja poomi kõrvutiasetsemise kohas diskvalli. Osaliselt küll minu süül, kuna saatsin koera tunnelisse ja tahtsin kohe edasi lipata, oskamata arvata, et ta võib tulla tunnelist välja ja panna kaks esikäpakest poomile. Siit moraal - tuleb iga liigutust kontrollida. Teine rada oli märksa edukam. Tegu oli huvitava rajaga, kus pandi proovile koerajuhi mälu. Nimelt oli kolmel korral vaja läbida üks ja seesama sirge tunnel ning võis väga kergelt ununeda, millisel ringil parasjagu ollakse ning lisaks stardi esimesest kolmemeetrisest tunnelist oli vaja koer saada kohe peaaegu kõrval asetsevasse tunnelisse, mis oli takistuseks number kaks. Esmapilgul vaadates arvasin, et ega ma tõenäoliselt Mitchi sinna teise tunnelisse õigesti juhitud ei saa, kuid siis tärkas minu peas tuluke. Otsustasin, et stardime ringi saatmisena ja see toimis. Jooksime raja puhtalt. Koondarvestuses viimasel tunnelietapil jäime viiendale kohale ning üldarvestuses kogu karikasarja raames jäime Dooraga sama punktide arvuga jagama 3-4 kohta.
Elu näitab, et peale lõbusaid võistluseid ei õnnestu tõsised toimingud. Nii olin ma meelestatud ka selle korral. Olin valmis, et õigetel A3 radadel (kohtunikuks Inga Järv) tuleb mul leppida stardis varastava ja ringi vahtiva koeraga. Kuid oh sa imet juba esimesest rajast alates oli Mitch kontaktne poiss ning minu ainus mõte oli KAUAKS? Kartsin, et minu stabiilne poiss väsib ja muutub tavaliseks Mitchiks, nii et ei julgenud isegi mitte eriti rõõmustada. Jooksime hüpperaja stabiilselt, agilityraja stabiilselt ja jätkasime ka veel kahel viimasel agilityrajal stabiilselt. Vau. Ma olin tõsises hämmingus, kuid väga väga rahul. Koer püsis kõik neli korda stardis imeilusti ja üleüldse oli Mitchi kohta erakordselt kontaktne, mis oli juhtunud? Müstika.
Esimest korda sain ma võistlustel tunda, mida tähendab joosta stabiilse koeraga ning juhtida rada täpselt nii nagu olin õppides planeerinud. Mulle meeldis see väga! Olen harjunud koerast üllatusmunaga, mil mitte kunagi ei saa ette mõelda, kuidas täpselt juhtida või kui kaugele jõuan mina liikuda, sest alati muutuvad meie jooksud sahmerdamiseks ja rahmeldamiseks ning tihti ka tohutuks päästmiseks. Sellel korral võin öelda, et me mitte ei võitnud I, II ja III koha karikaid ja auhindu, vaid minu jaoks palju suurem võit oli erakordselt tubli koer. Jah, sellel korral oli Mitch võibolla isegi natuke aeglasem kui tavaliselt, kuid vaatamata sellele proovisin ma teda võimalikult täpselt juhtida ning leian, et meil õnnestus koostöö suurepäraselt. Olen Mitchi üle väga uhke. Järelikult kui ta tahab, suudab ta käituda nii nagu mina olen soovinud.
Loodetavasti oli tegu ikka minu lontkõrvaga, mitte ära võlutud koeraga:) Sest tegelikult nii normaalse käitmise põhjus jääbki ebaselgeks.
