Loomad on minu kõrval olnud kogu mu teadliku elu. Juba väga väiksena kingiti mulle sünnipäevaks siiamiverd kiisu. Tegu oli väga aktiivse ja pöörase kassiga, kes enamus oma päevast veetis kardinapuude otsas turnides ja äkiliselt ringi joostes. Ilmselt tänu tema hullumeelsele käitumisele mul suuremaks kasvades kassiarmastus kadus. Suurimaks sooviks oli saada endale koer. Korteris elades, aga ei olnud see vanemate arvates väärt mõte ning nad lubasid mul valida mingi teistsuguse looma. Seega Mina, väikse lapsena, valisin kilpkonna. Imelik mõelda, et aeglane, vaikne ja kõva loom mind nii palju võlus. Kilpkonn, Kilbu, veetis meiega aastaid, kuni ühel külmal kevadel tuli lumi maha ja stepikilpkonn ei pidanud sellises keskkonnas vastu ning suri.
Minu järgmiseks lemmikuks sai merisiga Roosi. Ilus valge, punaste silmadega notsu. Tema oli juba minu jaoks natuke "koera moodi". Roosiga sai ju juba õues rihmaga jalutada ja see tegi mind eriti rõõmsaks :)
Ühel hetkel, kui meie pere kolis majja elama, sai minu suur unistus teoks. Meie uueks pereliikmeks sai koer Barry. Tegu oli musta segaverelise linnukoeraga, kes oli mulle suureks sõbraks ja kaaslaseks. Rasketel hetkedel kurtsin ikka just talle oma muresid. Käisime koertekoolis, jooksime metsas, kelgutasime ja suustasime, kuid väikses linnas nagu Võru jääb mingil hetkel koera teadmisetepagas ikka toppama.
Päris oma esimese koera, Welsh Springerspanjel Mitchi, sain 2 aastat tagasi ja sellest ajast olen üritanud aktiivselt tegeleda sõnakuulelikkuse ja agilityga.
