07.12.2013 osalesime Mitchiga Tako mitteametlikult SK võistluse, kus oli kohtunikuks Anne Tammiksalu. Uute reeglite järgi võistleme SK 2 klassis, mis on meie jaoks üsna uus teema. Sellel korral olid meie konkurendid enamjaolt koerad, kes on juba varasemalt mõnda aega võitja klassis võistelnud ning ühtlasi olid neile antud võtted rohkem teada tunda kui meile. Ruut on meil peamine komistuskivi, mida Mitch esimesel korral üldse teha ei taha. Samuti on meil pulgad väga nõrk koht.
Kuid siis eilsest, oh üllatust. Korda läinud päev! Sellessuhtes, et olin 101% kindel, et koer ruutu esimese korraga ei lähe, kuid ta üllatas mind posiivselt. Esimesel korral läks ilusti ruutu, stoppis kenasti ja läks lamama. Olin väga rahul. Miinuseks oli tema haukumine joostes, kuid antud juhul oli mulle suureks rõõmuks see, et ta üldse ruutu läks ning eks haukumisega tuleb eraldi tegeleda. Kuna läksime võistlusele trenni tegemise eesmärgiga, siis ka kõrvalkõnd oli meil katsetus. Nimelt ma kõndisin ise, nii nagu minu jaoks oli mugav, st koera aitamine lõppes ära. Oli näha, et Mitch oli esimesel peatusel ja pöördel väga hajevil ning jäi mulle lausa ette, siis mingil hetkel ta taipas, et tuleks vist mind jälgida ning asi paranes, ta kõndis täitsa normaalselt kõrval. Suunatud toomine, mida oleme me väga vähe harjutanud oli ilus. Samuti valisin mina ainukesena hantli toomisel üle tõkke just nimelt metallist hantli, mida on meil märksa rohkem tarvis harjutada ning ka selle võttega sai koer natuke õnnetult ja kohmakalt hakkama. Mis mulle ei meeldinud oli istumine. Kuidas ta suudab minna mõni sekund enne aega lamama, kui ta trennis palju pikemalt istub väga kenasti.... On tegelane... Istumine tuleb kiirelt korda saada, sest sellega punkte kaotada on lausa narr. Endiselt probleemiks, millega tuleb tegeleda on meil võtete vaheline kord ja vingumine. Üldiselt oli hea võimalus teha trenni ning näha, mida koer teeb vaikses õhkkonnas ja võistlus meeleolus.
No comments:
Post a Comment