Juba mõnda aega tagasi mainis Sveta, et oktoobri alguses on Leedus agility võistlused, kus on tema kohtunikuks ning ühtlasi kutsus osalema. Võtsingi ta juttu tõsiselt ning juba üsna varakult registreerisin meid kahele A3 rajale.
Sel pühapäeval käisimegi siis Leedus Šiauliais agility võistlustel. Esmakordselt Eestist väljaspool, natuke teistsuguse korralduse ja hoopis erinevate koertega võistlusel. Mulle tõesti väga meeldis. Positiivseks üllatuseks minu jaoks oli see, et jooksmist alustati maksikoertest. Oleme harjunud alati ootama, millal väiksed koerad lõpetavad, kuid sel korral oli vastupidi. Samuti osales päris palju teistsuguseid koeri, kes juba oma loomult pole borderid nagu näiteks sakslased jne. Huvitavaks osutus ka, et rajatoimkonda polnud. Abilisteks olid kõik, kes raja lähistel võistlust jälgisid või oma koeraga osalesid ning vajadusel tõttasid kohe appi. Väga lahe.
Mitch oli ka tubli. Sõitsime pika maa maha, et võistelda, kuid tegelikult ma ei teadnud, mida koer sellest arvab? Lootsin, et ta suudab keskenduda ja rada joosta, kuid polnud välistatud ka võimalus, et ta otsustab varastada, ringi vahtida ning tänu sellele rajal suuri auringe teha. Kohale jõudes oli ta liigagi rahulikus meeleolus, kuid starti minnes ta erutus kasvas ja kohtunikult loa saades ning Mitchi istuma jättes ta juba kees hasardist. See oli mulle ohutuleks - kavatseb varastada ja mitte mind kuulata. Otsutasin kibekiirelt, et kontrollin nii palju kui võimalik ja olen väga enesekindel ning konkreetne. Tänu sellele meil esimene jooks õnnestus - saime 5 kp ja ajavea, kuid vähemalt tulemuse. Teisel rajal enam nii hästi ei läinud. Õnnestus joosta DSQ, kuna mina planeerisin juhtimist valesti ning ei osanud arvata, et koera jaoks on pikkushüpe niivõrd suur lõks, mida mul päästa ei õnnestu.
Üldiselt võistlus sujus suurepäraselt - kiiresti ja mõnusalt, inimesed olid sõbralikud ning valitses rahulik ja mõnus õhkkond. Kindlasti teinekordki!
No comments:
Post a Comment