Agilityga alustasime 2010 aasta septembris, mil läksime Anne Tammiksalu juurde trenni. Agilityst rääkis meile kasvataja Tiia, kes lootis ka Mitchi edasipidi agility platsil näha. Juba esimestes trennides märkasin, et Mitch naudib tunneleid, hüppeid ja poome. Teda ei kohutanud mittemiski. Vastupidi, ta oli meie grupis tubli õpilane, kes maiuse eest oli nõus tutvuma erinevate takistustega. Mida aeg edasi, seda enam hakkasin tundma, et me ei arene edasi. Käes oli juba kevad ja meie tegime ikka õige slaalomi asemel õppeslaalomiga otse jooksmist, eraldi poomi ja tunneleid. Haruharva jooksime lihtsaid radasid. Samal ajal käisin Sveta juurde SK trenni ning nägin, mida tema algajad koerad agilitys teevad. Otsustasin, et tuleb midagi muuta ning tulin üle Sveta agility trennidesse. Kohe pandi mind erinevadi radasid jooksma, mis olid minu jaoks keerulised. Mind polnud ju keegi õpetanud koera õigesti juhtima, ammugi ei saanud rääkida pika raja jooksmisest. Lona ja Mitch ei osanud enam mitte midagi, eraldi õpitud taksitustest polnud mitte midagi kasu. Kuid Sveta abiga aidati mind järjele ning ajapikku hakkasin ka mina koera paremini juhtima. Samuti Mitch õppis radasid jooksma, õiget slaalomit tegema ning meie koostöö hakkas paremini sujuma. Ka praegu on meil probleeme, näiteks Mitch kaotab joostes kõvasti kiirust kuna ta haugub ning keskendumisvõime pole alati paigas. Kuid tänaseks oleme jõudnud AG1 klassi ning oleme algusega võrreldes kõvasti edasi arenenud ja seda kõike tänu meie imelisele treenerile- Svetale :)
No comments:
Post a Comment