5. septembril käisime Viljandis võistlemas. Jõudsime tiimiga kohale vahetult enne A3-e starte, mil õues kallas paduvihma. Olime väga mures, kuna taevas ei paistnud selginevat ja tundus võimatu jääda võistluspaika pisikese lapse ja paduvihmaga. Kuna kohale oli juba tuldud, siis otsustasime ikka natuke oodata. Niisiis, mina, läksin rada õppima ja Rene jäi titaga autosse mängima. Õnneks siiski ilm andis järele ja vihm lakkas, kuid maapind oli ikkagi ligane ja lögane, mis pole agility jaoks just ideaalne. Rajal oli libe ja teekond oli mõnusalt sisse tallatud.
Kohtunikuks oli sellel korral Blaž Oven.
Meie jooksudest niipalju, et esimesel agilityrajal oli Mitch täiesti endast väljas. Nagu vihmaga ikka, kaob tal mõistus. Juba teisel tõkkel saime DSQ. Teine agilityrada oli puhas, millega teenisime II koha ning hüpperada samuti puhas, kuid ajaveaga. Lühikesest tunnelist väljus koer valele poole ja sealt edasine parandamine tekitaski ajavea.
Agilityrajad mulle ei meeldinud. Hüpekas oli tore. Kõik takistused olid rajal kuidagi üksteise seljas ja vahemaad pisikesed, mistõttu selle kohtuniku käekiri pole just minu maitse.
Üldiselt oli Viljandis endiselt tore, seal on alati mõnus võistelda.
